pühapäev, 23. september 2018

Valgevene

2018

Valgevenet on nimetatud nostalgiamuuseumiks, aga tõenäoliselt on see seda minust vanematele inimestele. Nõukaajast mul on mälestusi, aga mitte just palju ja mitte just eriti täpseid. Sellegi poolest oli reis tore ja häid elamusi pakkuv. Reis algas muidugi pika bussisõiduga: Läti ja Leedu kaudu Valgevenesse. Väidetavalt oleks saanud ka otse Lätist, aga läbi Leedu minnes pidid teeolud paremad olema. Valgevenesse saab viisaga ja see tähendab ka piirikontrolli. Leedu lasi meid lahkelt üle, Valgevenes pidime ootama uriini järele haisvas ruumis. Ja just siis, kui ma olin dokumendikontrolli läbinud, anti teada, et tegelikult tuleb ikka pagas ka kontrollimiseks bussist ära tuua. Saime veel korra haisu sees oodata. Samas pean ütlema, et see haisev piiripunkt ei jäta riigist õiget muljet, sest mujal oli ilus ja puhas.

Minsk

Meie reis oli Minski-keskne. Tegime traditsioonilise linnaekskursiooni, käisime botaanikaaias ja õlletehases. Ka öömaja oli Minskis, see andis võimaluse linnaga omal käel tutvuda. Minsk on üllatavalt roheline ja turvaline ühe suure linna kohta.

Minsk õhtul



Minsk öösel



Minsk päeval







Ikka veel võib näha Leninit



Võidu väljak


Maa-alune kaubanduskeskus (kust osta siiski polnud suurt midagi)


Pedagoogide kool





Sild Pisarate saarele


Pisarate saarel olev mälestusmärk leinavate emadega. Sellel mälestusmärgil on kirjas Afganistanis hukkunud poiste nimed. Raha mälestusmärgi püstitamiseks kogusid emad.


Valgevene teemant ehk rahvusraamatukogu, mille vaateplatvormilt võib linna imetleda


Minskis olev botaanikaaed on pigem tagasihoidlik, olen Tallinnas ja Tartus saanud suurema elamuse.




Botaanikaaiast huvitavamad olid väljasõidud. Üks neist oli Dudutki vabaõhumuuseumisse. Seal saab näha 18. sajandi Valgevene külaelu. Tutvuda saab erinevate meistrimeeste töökodade ja loominguga, näidatakse ehtsa puskari ajamist, seda pakutakse ka proovida koos meeleiva ja hapukurgiga. Saab maitsta kohapeal valmivat juustu ning rüübata teed. 








Teine väljasõit viis Niasviži, mis on üks Valgevene vanemaid linnu. Linna suurim turismiatraktsioon on kindlusloss, mis kuulus kunagi Radziwillide perekonnale. 





Hindadest ka. Päris palju on räägitud sellest, et Valgevene on odav. Täpsustuseks peab ütlema, et odav on kohalik kraam. Aga kohalik on üsna hea. Toidukraam on enam-vähem meiega sama, alkohol on odavam. Ise jäin rahule Belita kosmeetika, Conte sukkpükste ja erinevate maiustustega (Kommunarka ja Spartak). Väljas söömine on odav.


Kausitäis seljankat maksis 3 rubla 50 kopikat.


Rahvusrestoranis pakuti rooga, mis ehk ei näe isuäratav välja, aga maitses imeliselt. Kartuliklimbid hakklihatäidise ja puravikukastmega. Kui õigesti mäletan, siis maksis umbes 10 rubla.


Kindel on see, et ühest korrast jäi mulle väheks, loodan üsna pea sinna uuesti minna ja siis ehk rohkem erinevaid paiku avastada. Võib-olla kunagi pääseb sinna juba lihtsamalt, sest piirikontroll pakkus teravaid elamusi ka koduteel. Seekord läks muidugi Valgevene-poolsega lihtsalt, aga Leedu piirivalve oli üliagar. Veetsime piiril peaaegu kaks tundi. 




P.S. Õlletehas, mida külastasime, on Alivaria. Tõenäoliselt pakub huvi ainult õllesõpradele. Mina nende hulka ei kuulu.

neljapäev, 14. juuni 2018

Ahvenamaa 2017

Esimest korda käisin Ahvenamaal 2006. aastal. Selle kohta on ka postitus olemas. Et minu esialgne reisiplaan läks luhta ja siitsamast kodulinnast oli üks grupp Ahvenamaale minemas, mõtlesin, et miks mitte ühineda. Oli palju sama, aga õnneks ka üht-teist uut.

Esimesel päeval sõitsime Tallinnast Helsingisse, sealt edasi saarte poole, peatuse tegime Muurla kauplus-klaasikojas. Siis tuli juba Korppoo saar ja lõpuks sihtkoht Kökari saar.

Teekond




Kökari kirik



Ööbisime ka Kökaril, pildid on tehtud kämpingu lähedal.






Teise päeva lõunaks jõudsime Ahvenamaa pealinna Mariehamni. Kõigepealt imetlesime Badhusi mäelt kaunist vaadet.

Seejärel oli programmis meresõidumuuseumi külastamine (pilet maksis 10 eurot).




Siis jalutasime mööda Mariehamni tänavaid ning jõudsime välja Lilla Holmenisse - see on väike park üsna kesklinna lähedal, kus on ka linnusaar. Linde oli nii vabas õhus jalutamas kui ka väikeses linnumajas. 




Laste jaoks on Lilla Holmenis ka mänguväljak

Mariehamnist sõitsime edasi Eckerö saarele. Traditsioonilise peatuse tegime posti-ja tollihoone juures ning edasi siirdusime ööbimispaika.





Kolmanda päeva esimene peatus oli Ahvenamaa jahi-ja kalandusmuuseumis




Seejärel oli sihtkohaks Geta mägi. Kui ma esimest korda seal käisin, tegime mõnusa matka mäel. Seekord läksin vooluga kaasa ning valisin lõunasöögi. See aga kahjuks võttis kogu meie aja ja mäge me ei näinudki. Oleks teadnud... Aga vähemalt sain ära proovida Ahvenamaa pannkoogi.






Väga lühikese peatuse tegime Finströmis St Mikaeli kiriku juures.





Tõenäoliselt ei käi ükski grupp Ahvenamaal Kastelholmi kindlust ja Karlsgardeni vabaõhumuuseumi külastamata. Asuvad nad meeldivalt lähestikku. 




Vahele ka üks meiupuu ehk jaanisammas. 


Viimase peatuse tegime Bomarsundi kindlusevaremete juures.


Õhtu veetsime Kumlinge saarel rahu ja vaikust nautides.



Neljandal päeval hakkasime kodu poole sõitma. Peatuse tegime Turu toomkiriku juures ja Muurlas. Helsingis oli ka paar lühikest turistipeatust.





Ja siis asusime juba Eesti poole teele...




* 2017. aastal maksis see reis 268 eurot.