Valgevenet on nimetatud nostalgiamuuseumiks, aga tõenäoliselt on see seda minust vanematele inimestele. Nõukaajast mul on mälestusi, aga mitte just palju ja mitte just eriti täpseid. Sellegi poolest oli reis tore ja häid elamusi pakkuv. Reis algas muidugi pika bussisõiduga: Läti ja Leedu kaudu Valgevenesse. Väidetavalt oleks saanud ka otse Lätist, aga läbi Leedu minnes pidid teeolud paremad olema. Valgevenesse saab viisaga ja see tähendab ka piirikontrolli. Leedu lasi meid lahkelt üle, Valgevenes pidime ootama uriini järele haisvas ruumis. Ja just siis, kui ma olin dokumendikontrolli läbinud, anti teada, et tegelikult tuleb ikka pagas ka kontrollimiseks bussist ära tuua. Saime veel korra haisu sees oodata. Samas pean ütlema, et see haisev piiripunkt ei jäta riigist õiget muljet, sest mujal oli ilus ja puhas.
Minsk
Meie reis oli Minski-keskne. Tegime traditsioonilise linnaekskursiooni, käisime botaanikaaias ja õlletehases. Ka öömaja oli Minskis, see andis võimaluse linnaga omal käel tutvuda. Minsk on üllatavalt roheline ja turvaline ühe suure linna kohta.
Minsk õhtul
Minsk öösel
Minsk päeval
Ikka veel võib näha Leninit
Võidu väljak
Maa-alune kaubanduskeskus (kust osta siiski polnud suurt midagi)
Pedagoogide kool
Sild Pisarate saarele
Pisarate saarel olev mälestusmärk leinavate emadega. Sellel mälestusmärgil on kirjas Afganistanis hukkunud poiste nimed. Raha mälestusmärgi püstitamiseks kogusid emad.
Valgevene teemant ehk rahvusraamatukogu, mille vaateplatvormilt võib linna imetleda
Minskis olev botaanikaaed on pigem tagasihoidlik, olen Tallinnas ja Tartus saanud suurema elamuse.
Botaanikaaiast huvitavamad olid väljasõidud. Üks neist oli Dudutki vabaõhumuuseumisse. Seal saab näha 18. sajandi Valgevene külaelu. Tutvuda saab erinevate meistrimeeste töökodade ja loominguga, näidatakse ehtsa puskari ajamist, seda pakutakse ka proovida koos meeleiva ja hapukurgiga. Saab maitsta kohapeal valmivat juustu ning rüübata teed.
Teine väljasõit viis Niasviži, mis on üks Valgevene vanemaid linnu. Linna suurim turismiatraktsioon on kindlusloss, mis kuulus kunagi Radziwillide perekonnale.
Hindadest ka. Päris palju on räägitud sellest, et Valgevene on odav. Täpsustuseks peab ütlema, et odav on kohalik kraam. Aga kohalik on üsna hea. Toidukraam on enam-vähem meiega sama, alkohol on odavam. Ise jäin rahule Belita kosmeetika, Conte sukkpükste ja erinevate maiustustega (Kommunarka ja Spartak). Väljas söömine on odav.
Kausitäis seljankat maksis 3 rubla 50 kopikat.
Rahvusrestoranis pakuti rooga, mis ehk ei näe isuäratav välja, aga maitses imeliselt. Kartuliklimbid hakklihatäidise ja puravikukastmega. Kui õigesti mäletan, siis maksis umbes 10 rubla.
Kindel on see, et ühest korrast jäi mulle väheks, loodan üsna pea sinna uuesti minna ja siis ehk rohkem erinevaid paiku avastada. Võib-olla kunagi pääseb sinna juba lihtsamalt, sest piirikontroll pakkus teravaid elamusi ka koduteel. Seekord läks muidugi Valgevene-poolsega lihtsalt, aga Leedu piirivalve oli üliagar. Veetsime piiril peaaegu kaks tundi.
P.S. Õlletehas, mida külastasime, on Alivaria. Tõenäoliselt pakub huvi ainult õllesõpradele. Mina nende hulka ei kuulu.
